Et teada saada, kas kasemahl juba liigub, on kõige mõttekam puu küljest väike oksake murda. Kui murdekohale tekib tilk, on õige aeg käes. Mahlakuuks peetakse aprilli, kuid soojal kevadel ei ole kuigi ebatavaline juba märtsikuine „saak“. Parima mahla saab 20-25 – aastaselt puult. Samuti saab magusamat mahla kõrgemail kohtadel kasvavatelt puudelt. Kui õige mahlapuu on leitud, tuleks käsitsi umbes 0.5 – 1 meetri kõrgusele maapinnast auk puurida, just nii kõrgele, et kogumisnõu hästi alla mahuks. Lehtpuust tuleks siis voolida umbes 30-40 cm pikkune tila ja selle ülaosasse lõigata 1 - 1.5 cm läbimõõduga soon, mida mööda mahl anumasse voolama hakkab. Tila peaks lööma tihedalt puu sisse, nii ei lähe mahla kaduma! Mahla võiks koguda puu võimalikult varjulisest küljest – nii ei soojenda päike anumasse nirisenud vedelikku liiga tugevalt ning see ei rikne nii kiiresti. Kaselt saab kuni 20 liitrit kevadist jooki. Pikapeale kogus väheneb kuni kaob hoopis. Kui puu on lõpetanud mahlaandmise või on lihtsalt isu otsas, tuleb tila august välja tõmmata ning lüüa selle asemele toorest lehtpuust voolitud punn. Augu täitmiseks võib kasutada ka aiavaha või kuusevaiku. Indrek Purdeots rõhutab, et ava peab saama korralikult suletud - sealtkaudu võib mädanik puud kahjustama pääseda.
Mis on kasemahlas kasulikku?
«Kasemahl sisaldab C- ja PP-vitamiini, karotiini, suhkruid, rauda, õunhapet. Rahvaravis teatakse kasemahla kui head neeruturgutit, kevadisi mahlakuure soovitatakse reuma, podagra ja lihaspinge korral. Siinkohal aga ettevaatust neeru- ja põiekivide puhul: mahlajoomist tuleks alustada väikestest kogustest, mitte üle ühe klaasi korraga, sest kasemahl sisaldab aineid, mille toimel lahustuvad fosfaat- ja karbonaatsooladest tekkinud kivid ja organismis võib tekkida liiga äge reaktsioon.
Kasemahl on ka tõhus kosmeetiline vahend: sellega nägu pestes muutub nahk pehmemaks ja heledamaks, juukseid loputades – eriti kui lisada mahlale paar tilka äädikat – muutuvad need siidiseks.
Kask jookseb mahla kõigest paar nädalat, mahlaravi on aga soovitatav kauem teha ja siin tuleb appi hapendatud kasemahl – ka selles mahlas säilivad raviomadused.»
Vanarahvas kasemahlast
Olenevalt kevadest on mahlaaega kuni kolm nädalat: kui kask on hiirekõrvus, lakkab ka mahlajooks.
Külmal kevadel kestab mahlajooks kauem.
Mahla magusus sõltub ka kase okstest: allapoole rippuvate narmasokstega kasel on magusam mahl.
Mida külmem tali, seda magusam on kevadel mahl.
Vähese külmaga talve järel on kevadine kasemahl vesine ja vähe magus.
Tikatud kask tuleb mahlavõtu lõppedes korralikult puupunniga sulgeda. Puuritud augu sulgemiseks kõlbab ka vaha.
Neli retsepti kasemahla säilitamiseks
Järvateataja, 17.04.2010 09:45
Pastöriseeritud kasemahl (Aleksander Siimenson)
Mahla tegemine käib nii, nagu Imelik õpetas Tõnissoni rosinasuppi tegema. Pane pada tulele, kasemahl sisse, rosinad ka, aja kuumaks ja ruttu pudelisse. Värv jääb ilus selge ja maitselt ei lähe hapuks.
Heinamaajook (Vello Sims)
Mahl panna suure nõu sisse, katta nõu marliga, jätta kolmeks-neljaks päevaks toasooja kohta käärima. Kui nõu peale tuleb hall kord, siis see tuleb ära võtta. Panna jook pudelitesse ja viia külma. Sobib tarvitada suvel.
Hapendatud kasemahl (Aive Luigela)
Lisada mahlale paar rukkileivatükikest ja natuke suhkrut või mett ning jätta kaheks-kolmeks päevaks toasooja kohta hapnema. Kui mahla seest enam mullikesi üles ei tõuse, tuleb mahl kurnata ja pudelitesse panna. Hoida külmkapis või jahedas keldris.
Kasemahlakali (Aive Luigela)
Kümnele liitrile mahlale lisatakse 50 grammi pärmi ja 100 grammi suhkrut või mett. Maitseks võib panna rukkileivatükikesi, rosinaid, mustasõstraoksi, kaneeli, sidrunit või köömneid.
Hoida paar päeva toasoojas ruumis seni, kuni mullikesi enam pinnale ei tõuse ja aktiivne käärimine on lõppenud. Mahl kurnata ja sulgeda pudelisse. Säilitada jahedas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar