Aga Eestimaa põlisrahva kombel enda kääritatud leiva juurest musta kulda tegin ma esmakordselt.
Esimese tõuke selleks andis mulle abikaasa poolt laadalt ostetud ehe savist leivavorm. See tähendas vaid ühte- leiva tegu tuleb käsile võtta vana talurahwa kombe kohaselt.
Selleks alustasingi päris algusest ja ostsin endale kotitäie heda rukkijahu ning leiva tegu võis alata.
Teejuhiks valisin Talurahwa köögi raamatu 1889. Kõiki soovittusi ja nõuandeid hakkasin näpuga rida ajades võimalikult täpselt järgima.
Leivajahu tuli hoida12 tundi enne juurepulli tegemist soojas kohas ehk samal temperatuuril kus käärimine toimub.
Heas soojas kohas sai juurepull endal 3-ndal päeval elu sisse. Nüüd oli vaid vaja tema eest hästi hoolt kanda. Siitmaalt sain endale juurde ühe väga suuretähendusega abilise.
Perekoer boxeri tüdruk Amanda oli rõõmuga valmis juuretise oma 
sõbraks võtma.
Vahetpidamata käis ta uue sõbra juures vestlemas ja laulmas nagu oleks ta samuti köögi raamatust maha lugenud, et nõndamoodi tehkse.
Kirjapildis on seda väga raske vahendada, aga kujutage ette kuidas üks boxeri tüdruk käib juuretisega rääkimas pobisedes ja puhisedes seda selleks et sõbral ikka igav ei hakkaks.
Viiendal päeval oli juuretis valmis kasvanud ja ette tuli võtta järgmine samm.
Enne veel kui jätkasin tuli mulle hea mõte. Ristida juuretis Amandaks. Tema kõige suurema sõra järgi. Nii teatasingi kogu perele, et meie kodu leivad hakkavad kandma seda moodi nime „Amanda leib“
Kõlab ju päris hästi :-)
Kuna juuretis oli oma elu kõige paremas vormis lisasin temale veel veidike jahu ja sooja vett ning jätin sedakorda linaserätiku alla kosuma.
Amanda ei saanud muidugi aru kuidas sõber nii jõudsasti on kosunud, aga see teda ei heidutanu. Järgmise 12 tunni jooksul käis ta ikka ja jälle sõbra juures juttu vestmas ja teda lõbustamas.
Kätte oli jõudnud viimane päev. Kus tuli veel lisada head rukkijahu ja leivataigen valmis sõtkuda. Loomulikult oli minu kokakuntsti suurim fänn ja juuretise kõige suurem sõber Amanda ka platsis.
Päris täpselt ta aru ei saanud mis toimub, aga oma ülimalt targa näoga kõike seda jälgides oli ta minule suureks abiliseks.
Kui leivataigen valmis, oli vaja see nüüd laadalt ostetud savist leivavormiga sobitada.
Enne aga võtsin taignapallist järgmise leivajaoks juuretise poja millega uuele leivale elu sisse puhuda. Ja et ikka Amandakesel oleks ka kellega juttu vestmas käia.
Silitasime veel vormi hästi sobivat leivataigent piimaga nagu vanaaegses raamatus oli soovitatud ja ahju ta rändaski. Nüüd jäi järele veel ainult oodata.
Leiva küpsedes täitus terve elumaja kirjeldamatu koduleiva lõhnaga. Ja meie peategelane Amanda käis mööda kööki ringi täpselt sellise näoga nagu tahaks kõigile teadaanda et, „See tuleb sellest, et olen lihtsalt nii hea läbirääkija“
Esimese leivakääru selleks puhuks hoitud taluvõiga sai loomulikult erilise tähtsusega läbirääkija. Hinnangu andmisel ei olnud ta muidugi kitsi. Rahul olev nägu ja pisut võine ninaots rääkisid sellest, et leivtegu oli õnnestunud. Leib maitses tõepoolest eriliselt hästi.
Sellest hetkest olin koos Amandaga veendunud, et uue hasarti tekitava hobiga koos leiba küpsetada tegeletakse meie majas ka edaspidi.
Ja kindlasi suurt rolli mägivaid traditsioone nii talurahwa näpunäidete kui ka meie enda poolt oluliseks pidavat lääbirääkimise kuntsti hoiame ausees leivateol ka edspidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar